Jooga viib sind praegusesse hetke ja see on päriselt ainus koht, kus elu toimub ehk kuidas minust sai joogatreener.

Oma eelmises postituses lubasin kirjutada, kuidas minust sai joogatreener. Tegelikult mulle ei meeldi end nimetada  joogatreeneriks, kuna jätab tunde ja mulje, et ma treenin kedagi kuidagi, aga tegelikult ma ainult juhendan joogatunde ja aitan luua  harjutuste ja muusikaga keskkonna, kus inimesed tunnevad end hästi, julgevad oma keha ja meelega katsetada ning lahkuvad hea tundega.

Sel samal eelmise aasta sügisel, oma ülimas õnnelikkuses, märkasin ma ühel päeval infrajooga facebookis joogatreenerite 200h koolituse koolituspakkumust. Infrajooga on Eestis ainuke stuudio, kus saab joogatreenerite 200h koolituse läbida, et end registreerida Yoga Alliances ning mis annab sulle tunnistuse, et oled saanud vajaliku ettevalmistuse, et ükskõik kus maailmas joogatreeninguid juhendada. Kursus ise oli  ülesehituselt hästi praktiline, aga sisaldas olulisel määral teooriat alates anatoomiast kuni toitumiseni välja. Sinna vahele jäi palju huvitavat  ajaloost  kuni filosoofiliste teemadeni. Samas suur osa õpingutest kulus asanate ehk  joogapooside  õppimisele ja harjutamisele ning tunni ülesehitusele. 

Nähes koolituspakkumist otsustasin ma out of blue ennast sinna kirja panna, lihtsalt nii otsustasin hetkeemotsiooni ajendil ja ma tean, et see on üks parimaid otsuseid mu elus. Kuigi  päris mitmeid kordi see nii ei tundunud. Mäletan, et esimesel koolituspäeval jäin ma pisut hiljaks ja stuudio uks oli juba lukus.  Mõtlesin, et see on  saatus-  ju  ei pidanudki  nii minema, aga siis äkki ilmus Kerli uksele ning avas ukse joogamaailma.  

Lugedes  esmamuljeid kursusepäevikust,  olin ma  esimestel päevadel  eufoorias ja põnevil,  aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et ma olen ikka tohutu äpu joogaasjades. Uskuge mind, kui võimekad inimesed seal koos olid. Kui mitmeid kordi küsisin  ma endalt, mis mina siin teen?   Paar inimest olid juba kogenud treenerid, mõni läbinud maailma kõik joogakursused,  lisaks korralikud harjutajad ja mõni muidu  sünnist saati painduv ja andekas. Ja siis mina-  mitte täiuslikus vormis äpuke seal koos nendega.  Tagant järgi mõeldes oli see  üks pidev enesesisendus ja eneseületamine. Joogas  öeldakse tihti, et jäta oma ego ukse taha ja astu ise sisse. Ma arvan, et pidin seda  vähemalt miljon korda endale ütlema, sest mina ei ole  maailma andekaim või vähemalt mulle ei ole midagi eriti kaasa antud, aga ma olen töökas ja ambitsioonikas ning mul on tugev tahtejõud.  Seega on minu tulemuste taga ainult "hard work"  ja mitte midagi muud. Mitmeid kordi selle kursuse vältel mõtlesin, et annan alla, et ma ei ole füüsiliselt nii võimekas, et treeneriks saada, aga ma pole lihtsalt selline inimene, kes alustatut lõpuni ei vii- see on minu kohustunne ja eesmärgikindlus, mis mind tavaliselt sihini saadab. Igal juhul  ühel hetkel saigi kursus edukalt läbitud ja minust sai sertifitseeritud joogajuhendaja.  Peale kursust haarasin ma kohe härjal sarvist ning asusin Tabasalus tunde andma. Oi ma oli  ärevil, et kuidas kõik välja tuleb ja kuidas inimestele meeldib.  Aga nii kui ma alustasin, siis ma tundsin end olevat õiges rollis. Mitmete toredate inimeste kaasaabil ja vahel isegi juhuste kokkulangemisel,  oli mul terve nädal joogatundidega sisustatud

Ma olen aru saanud, et joogatreeneri puhul on peale füüsilise võimekuse (mitte, et see oluline ei oleks!) olulised ka paljud muud asjad. Näiteks  selline väike asi nagu treeneri hääl. Ma olen rääkinud mitmete inimestega, kes ei käi teatud treenerite juures, sest tema hääl ei ole sobiv  nende jaoks. Samuti  tundub mulle, et vähem oluline  ei ole ka see, kas treener suudab  luua keskkonna, kus kõigil on hea olla, kus keegi ei pea häbenema, et ta ei paindu piisavalt, ei  ole piisavalt tugev või ei oska õigesti hingata või võtab joogapoose imelikult. Ku inimene suudab ennast vabaks lasta ja  teha täpselt nii nagu tema kehale sellel päeval sobib, siis tuleb ka kõik muu järgi. Ja ühel päeval sa paindudki rohkem või oled nii tugev, et seisad õhus:) Ma olen sügavalt veendunud, et jooga on sobiv kõigi jaoks, olenemata vormist või  vormitusest!

Ma tean, et ma pean  ise palju tööd tegema, et olla vähemalt sama painduv ja tugev, kui minu kaasõppijad ja õpetajad,  aga ma olen ääretult tänulik, et ma kursusele läksin ja  juhendajaks õppisin. Need on minu lemmikpäevad, kui mul on joogatunnid koos vahvate joogatajatega ükskõik, kus ma parasjagu ei juhendaks.  Mul on alati  tunni lõppedes tunne, et jalgade all on pilved ja ma hõljun õnnelikuna tunnist koju!  See  on kujuteldamatu kui palju positiivset emotsiooni on võimalik ühe tunniga tagasi saada. Kui päristöö, mis on minu puhul samuti töö inimestega,  pigistab sind tühjaks kui sidrun, siis pärast joogatundi olen taas särav kui mahlane apelsin! Ja kui keegi  õrnas eas tütarlaps sulle  peale tundi ütleb, et need on ka tema lemmikpäevad, kui meil joogatunnid on ja oleks neid päevi ainult rohkem, siis ma mõtlen, et  ma olen maailma kõige õnnelikum inimene ja   ka kõige hallim päev muutub päikseliseks. 

Kõikide oma kursusekaaslaste ja joogainimeste rõõmuks üks imeline šokolaadikook.

Imeline šokolaadikook

200g tumedat vähemalt 70% kakaosisaldusega šokolaadi

6 muna (ökomunad oleks kindel valik)

25g kookosrasva

tumedat suhkrut/palmisuhkrut/või muud magustajat

Tükelda šokolaad ja sulata koos kookosrasvaga madalal kuumusel vedelaks. Samas ajal eralda munakollased valgetest ja vahusta eraldi koos suhkruga tugevaks vahuks. Sega munakollased sulanud šokolaadiga. Lisa segule  pool munavalgevahust ja sega. Lisa seejärel ülejäänud pool munavalge vahust ja  foldi (ehk hästi õrnalt tõsta lusikaga alt poolt ülespoole) segu. Seejärel 2/3 segust küpsetuspaberiga voodertatud vormi ning küpseta 150kraadides ahjus 45 minutit. Ülejäänud segu pane külmkappi. Kui kook valmis, siis pane ta veidi jahtuma. Võta segu külmakpist välja ning määri koogile. Peale võid riputada näiteks kreekapähkleid  ja hapukaid külmutatud marju. Kuid miks mitte serveerida ka kookospiimajäätisega:)

Ole oma elus kohal. Ehk kuidas ma joogaga tegelema hakkasin.

Oma esimeses postituses lubasin rääkida  joogast  ehk kuidas ma jooga juurde jõudsin või kuidas jooga minu juurde jõudis.

Ma olen oma elus proovinud igasugu erinevaid sportimisviise.  Kavas on olnud  rutiinsed ja mitmekülgsed treeningud, lühikesed ja pikad treeningud, tantsulised ja lihastööle suunatud treeningud. You name it!  Ma proovisin ka joogat, erinevates versioonides, erinevates kohtades ja  erinevate õpetajate juures. Aga ma ei saanud sellest treeningust aru-  venitad ja lamad ning ootad, millal see kõik läbi saab.

Umbes  kaks aastat tagasi oli  minu elus väga raske aeg, kus  ma lihtsalt olin sunnitud elama hetkes ja üks päev korraga, sest muul viisil  ei olnud võimalik.  Ühel ilusal päeval sai see aeg läbi ja kõik oli imeilus- oli suvi, päike ja valgus ning ma olin maailma kõige õnnelikum, tõsiselt kõige õnnelikum  inimene maailmas! Aga siis sai  suvi läbi ja tuli sügis, pime ja külm ning äkitselt  olin ma õnnetu, lihtsalt niisama- mul tõesti ei olnud mitte millegi üle õnnetu olla. Mul oli kõik olemas, aga minu sees ja ümber oli tunne, et mu elus pole enam  mitte midagi, mis mind õnnelikuks teeb ja mitte midagi pole ees ootamas ka. Lihtsalt  selline tühi  ja pime tunne  ning see   sama õnnetu tunne ei läinud üle, vaid iga päevaga  tunne aina süvenes minu sees ja ümber. Hommikuti võitlesin endaga, sest ei suutnud üles tõusta, vaid soovisin voodisse nädalateks jääda. Kes mind tunneb, see kindlasti ei usu, et midagi sellist oleks võinud minuga üldse toimuda.  Kuni ühel päeval, ilma igasuguse põhjuseta, jõudsin ma sellisesse kohta nagu Infrajooga www.infrajooga.ee. Üks tuttav lihtsalt rääkis soojast, mõnusast ja hubasest kohast, kus keegi ei ümisenud imelikke mantraid ega teinud imelikke harjutusi ega muud kahtlast, mis tavapärasest erineb. Selles mõnusas stuudios,  ma sain teada, et jooga paneb su keha proovile,  võib olla väga liikuv ja füüsilist pingutust nõudev kehaline treening, kus sa higistad nii, nagu oleksid  saunas viibinud. Tunni lõppedes ma ei oodanud enam, et millal see läbi saab, vaid iga kord  oleks tahtnud sellesse tundesse,  keha ja meele vaikusesse, jääda kauemaks. Kui ma stuudiost välja astusin, oli mu keha nii kerge.  Kogu selle kehalise kergusega, läks  ka  mu meel  kergeks.  Ma ei tea, kas sellel päeval oli tegelikult päike väljas, aga mulle küll tundus nii.  Tõnäoliselt  ka linnud laulsid  ja vikerkaar oli taevas.  Ma hõljusin mööda tänavaid kergel sammul ja iga  vastutulev inimene naeratas mulle. Ma tundsin end  ise ka nii särava ja õnnelikuna.  Lihtsalt niisama, mitte mingi erilise põhjuseta.

Ma õppisin joogas, et  füüsiline pingutus aitab puhastada peale keha ka meele,  aitab lisaks kehale ka emotsionaalseid pingeid tasakaalustada. Ma mõistsin, et minu jaoks on oluline füüsiliselt  keha ära väsitada, et  meel oleks vaikne. Ma tundsin, et minu  keha ja meele jaoks jooga toimib.

Ma õppisin taaskord  oma elus kohal olema  ehk  märkama kõike seda,  mis on elus ilus ja  olema tänulik selle üle, mis mu elus on olemas ja toimumas, sest  mida tänulikum sa oled, seda rohkem tuleb sinu ellu seda, mille üle tänulik olla!  Isegi, kui ma vahel kipun  seda unustama, siis  jooga aitab mul seda endale meelde tuletada.

 Selles ülimas õnnelikkuses, mis mind eelmise aasta sügisel tabas,  silmasin joogatreenerite koolituse pakkumist ja sellel samal hetkel otsustasin end  kursusele kirja panna, kusjuures  ilma igasuguse aastatepikkuse kogemuseta ja eriliste füüsiliste võimeteta.  Lihtsalt hetkeajendil nii otsustasin ning see on kindlasti mu elu üks parimaid otsuseid.  Aga sellest järgmisel korral! Stay tuned!

Sellesse imelisse  värvilisse sügisesse üks särtsakas  kõrvitsasupp:

Soojendav kõrvitsasupp

pool kõrvitsat
1 purk kookospiima
1 sibul
1 küüslauk
1 puljongikuubik
tšillikaun
ingver
laim




Lõika kõrvits tükkideks. Prae sibul ja küüslauk, lisa potti vett, puljongikuubik ja kõrvitsakuubikud. Keeda kuniks kõrvits on pehme, lisa kookospiim, riivi sisse ingverit, lisa tšillipipar, maitsesta laimiga.  Kõrvitsaseemned võid ka ahjus röstida soola ja õliga ja pärast serveerida supiga või lihtsalt niisama snäkkida neid õhtul raamatu kõrvale:)

Tee seda, mida sa armastad ja sa ei pea enam mitte ühtegi päeva tööl käima!

Kohtasin hiljuti  töökaaslasi oma eelmisest töökohast, kus ma töötasin  pea üheksa aastat. Nad uurisid murelikult, kas oli raske uut töökohta leida. Ei olnud, ma isegi ei pidanud seda otsima. Järgmisel päeval peale oma viimast tööpäeva,  sain ma uue tööpakkumise ja siis veel ühe ja siis veel ühe ja veel ühe,   kuni ma pidin isegi valima, kuhu ma kõige paremini sobiksin. Kõik need pakkumised tulid ise minu juurde, sest alati ei ole vaja  kindlat plaani, vahel on vaja lihtsalt hingata, usaldada, lasta kõigel minna ja vaadata, mis edasi juhtub (sellest räägin veel mõni teine kord:)

Inimesed kardavad muutusi, sest  ebakindlus tundmatu ees tekitab hirmu ja siis ollakse rahulolematud ning vahel elatakse end tööandja, kolleegide, pere või kogu maailma peale välja, sest keegi peab ju vastutust kandma selle eest, et mina isiklikult rahul ei ole ?!? Lisaks on paljudel inimestel tohutu hirm, mis teised  arvavad minust, kui ma jätan oma tähtsa töökoha või võtan ette mõne muu pöördelise muutuse oma elus. Ka minul endal  oli hirm, aga  mitte selle ees, mis edasi saab, vaid kas ma ikka teen õige valiku. Otsustada ongi raske, sest pärast pead ju vastutama ka. Ausalt, ma olin mõelnud lahkuda selle aja jooksul mitmeid kordi. Ühel korral  isegi olid mu asjad kokku pakitud, aga ikka tuli midagi vahele või asjaolud muutusid.  Aga  lõpuks julgus riskida ja muuta oma elu peab olema suurem, kui hirm jääda paigale.

Ma olen veendunud, et edu  tagab pühendumus ja kirg selle vastu, mis sa ette võtad. Ma pean end väga pühendunud töötajaks- ma olen  tõepoolest hard worker  ja ma väga naudin  tööd inimestega, erinevate rahvuste ja kultuuridega või nagu mu üks sõber seitsme maa ja mere tagant ütles   imeilusasti: " Your positive attitude of people and life  has a very infectious effect on people around you"  ja ma tõesti armastan oma tööd. See on minu passion! Aga ma ei kujutanud ette kogu oma elu ühes organisatsioonis, see tundus mulle hirmus, isegi kui ma oleks iga kolme aasta tagant võinud oma ametikohta vahetada. Nähes oma meeskonna kirglike noori arutamas maailmapoliitika üle mõistsin, et see pole nii väga  minu kirg- see ei sütitanud mind samal määral.  Ja ma ei tahtnud kuidagi olla üks neist, kes poriseb  rahulolematult oma kabinetis, kirub süsteemi ja süüdistab kõiki teisi  oma ebaõnnestumistes. Ühel hetkel ma otsustasin (jah, ma ise otsustasin), et 9 aastat on piisav ja ma ei leia enam enda jaoks vabandusi, miks ma peaks   jätkama samas kohas järgmised üheksa aastat . Ja päriselt,  ma olen  iga päev tänulik selle 9 aasta eest, sest ma usun, et igaüks võiks saada sellise suurepärase võimaluse oma elus. Töötada  koos nii intelligentsete ja suurepäraste  inimestega, näha maailma, teha tutvust erinevate kultuuride ja rahvustega. Ma olen nii tänulik, et mind usaldati tegema nii suuri asju- anti mulle otsustus- ja tegevusvabadust ning minu juhid tunnustasid mind  hästi.  See kõik on mulle andnud inimesena ja töötajana nii palju juurde, et ma ei pea muretsema, sest ma saan igal pool hakkama ja ma olen nii palju  õppinud. Nii palju, et ma peangi iga päev teile seal oma tänulikkust saatma:) Olen tõesti väga tänulik.

Ära küsi, mida maailm vajab. Küsi, mis paneb sind elama ja mine tee seda. Sest mida maailm vajab, on inimesed, kes on hakanud elama!


Selle tänulikkuse tähistamiseks üks väike härmas tordike Teile:


Mustika härmatis


200g mandleid
kookosrasva
 200 g datleid

1 pakk kookoskoort
 3 banaani
mustikaid

Põhjaks purusta köögikombainis mandlid ja datlid (võid leotada eelnevalt) ja lisa kookosrasva. Mass peaks jääma selline voolitav:) Suru koogivormi põhjaks. Purusta banaanid ja lisa kookoskoor ning natuke mustikaid. Vala põhjale. Purusta veel mustikaid, kui soovid ka pisut magustajat. Tee kook pealt siiruviiruliseks mustikapüreega. Pane kook paariks tunniks sügavkülma. Naudi ja ole tänulik selle kõoige üle, mis elu sulle pakub:)

Meile on õpetatud, et kui saavutad midagi, oled tähtis. Aga tähtis on olla hoopis õnnelik ja teha seda, mida ise soovid. See ongi kõige tähtsam saavutus.

See  mõte jõudis  minuni eile õhtul, kui ma Mai- Agate Väljataga raamatu suvalisest kohast lahti tegin, olles paar tundi juba vaikuses diivanil istunud ja  tühjusesse vahtinud, tundes end nagu  tühjaks pigistatud sidrun. Ei taha kedagi näha, ega midagi kuulda. Jah, on alles septembri kolmas  nädal ja eelmises postituses kirjeldatud punane ruum on mind alla neelanud:  hommikul kella kaheksast õhtu kella kaheksani ja nädalavahetusel tuleb ta minuga kaasa koos sülearvutiga ja nii juba mitmendat nädalat järjest.  Inimene ikka ei õpi oma vigadest kuni  lõpuks keha ise töötab töötamisele vastu ja ütleb sulle väikese külmetusega, et võta aeg iseenda jaoks! Ükskõik, mis see iseenda aeg sinu jaoks tähendab või  sinu enda jaoks toimib. Mitte keegi ei kahtse oma elu viimasel päeval, et oleks ma ainult rohkem töötanud!

Sest parim päev sinu elus on see päev, kui sa otsustad, et sinu elu on sinu enda kätes. Ei ühtegi süüdistust ega vabandust enam. See on sinu elu  ja  sina ise oled vastutav  oma elu kvaliteedi eest. Ja see ongi see päev, millal sinu elu päriselt algab ja isegi kui  päriselu algab uuesti igal esmaspäeval!

Kuna ka meie pere on tabanud suvikõrvitsa invasioon, siis  minu  suvikõrvitsa supiretsept on siin. Magustoiduks ja selle imelise  suve meenutuseks avokaado- šokolaadi jäätis pisikese  astelpajuga.

Armastusega suvikõrvitsasupp

1 sibul
soola, pipart
tüümian
puljongikuubik
suvikõrvits
kookospiim

Prae sibul koos tüümianiga. Samal ajal  koori suvikõrvits, tükelda ja lisa sibulale. Riputa peale veidi soola ja pipart  ning lisa vett  ja puljongikuubik. Keeda suvikõrvits pehmeks, lisa kookospiim ja püreesta supp. Võid ka veidi balsamicot lisada kaunistuseks.

Avokaado-šokolaadijäätis

Avokaado
kakao
magustajat
kookospiima


Püreesta avokaado, lisa kakao, mett/agaavisiirupit ja veidi kookospiima. Püreesta korralikult. Pane sügavkülma tahenema. Serveeri pisikese astelpajumarjaga.

Kõik teavad, et kollane, oranž ja punane tekitavad mõtteid õnnest (Delacroix).

Sellel nädalal olen ma jätkanud peedisöömingut. Kuna ma tegin peedisuppi, siis keetsin valmis tohutus koguses peeti (sest peet keeb ju kaua!), mis tuli ära realiseerida ja meie peres ei ole kombeks toitu ära visata. Ja siis tulid müügile murelid ja arbuus ning  maasikad hakkavad ka maitset külge võtma.  Don`t you just love this time of the year!

Peale toidu, astusin ma esmaspäeval oma uude kabinetti ja voila- punane sein, erepunane põrand ja punased toolid, wc on ka punane ja nõupidamiste ruumid samuti. Tõenäoliselt sellepärast, et punases ruumis kaotab inimene ajataju ja ei saagi aru, et ta veel öösel tööl on:). Seepärast kasutatakse punast tihti  ka kasiinode ja baaride interjööris. Punasel värvil on ka kõrge energeetika, selles peitub elujõud ja energia. Universum arvas, et mind tuleb arvatavasti punasega  nii seest kui väljast katta, elujõu ja energiaga täita, et ma kaotaks töötades ajataju:) Ja see juhtuski- esimesel  nädalal olen teinud ületunde, sest kell käib ka punases ruumis kiiremini. 

Peedisotto

See on üks huvitav retsept, kuna maitseb nagu risotto!



lillkapsast
peeti
küüslauku
sibulat
soovi korral parmesani
soovi korral veini
puljongikuubik
kreeka pähklid
rohelist



Prae punane sibul ja küüslauk pannil õliga. Riivi lillkapsas hästi peeneks (või pane köögikombaini) ja lisa pannile. Kalla üle puljongiga (et kapsas oleks kaetud). Lisa  soovi korral veini ja lase podiseda, kuni lillkapsas  on pehme.  Lisa vett, kui vaja. Riivi keedetud peet toidu hulka. Lisa soovi korral parmesani, kreeka pähkleid ja veidi värsket. Väga hõrk!

Peedikotletid

peet
muna
sibul
küüslauk

Riivi peet ja tükelda sibul ning küüslauk. Lisa muna või kaks muna ja sega kokku. Segub jääb selline kleepuv. Prae pannil ja serveeri rohelisega. Nämma. 

On võimalik ka lisada teisi köögivilju või seeni, kui hing vaheldust ihkab.

Sul on pintsel ja värvid-maali endale paradiis ja astu sisse!

Selle nädala söök on punane, mis on maise ja kehalise väe värv. Ja mõne jaoks armastuse värv. Punane on ka esimese tšakra- juurtšakra värv, keda see teema huvitab. Selle tšakra psühholoogiliseks ülesandeks on hoida emotsionaalset ja füüsilist tasakaalu, tagada turvatunne. Tšakra on seotud vajadusega püsida reaalsuses. Kui juurtštakra on tasakaalus, siis tunneb inimene end elujõulisena ja  kui on tasakaalust väljas, siis ei tunnetata end koduselt oma kehas ega ka ümbritsevas keskkonnas, ollakse füüsiliselt jõuetu. Füüsilistest probleemidest võib vaevata kõhukinnisus, neeruprobleemid, alaseljavalu, jalgade paistetus nining veresoonte laienemine (www.auraview.ee). 

Punane värv väljendab elutahet, aktiivsust, elujõudu, aga ka agressiivsust. Inimesed, kes valivad punase värvi, tahavad olla pidevas liikumises. Punane meeldib tugevatele, energilistele ja enesekindlatele inimestele. Punane on otsekohese inimese värv, kes ei salli tagaselja asjaajamist. Saksa värviteoreetik M. Lüscher on arvanud, et jõuküllane, energiline ja vitaalne inimene saab punase mõjul tugevust juurde, nõrk inimene aga tajub punases ähvardust. 
Ükskord,  kui ma intuitiivselt riietusin punasesse ja läksin ühele ebameeldivale koosolekule, siis ma ise tundsin end tohutult enesekindlana, aga kaasvõitlejatele mõjus see agressiivsena ja ega sealt lõpptulemusena midagi head välja ei kukkunud:)  I wonder why:) 

Igal juhul mulle punane söök maitseb.  Eriti peet ning maasikad- küll mitte koos, aga eraldi:)

Taevalik peedisupp

3-4 küüslauguküünt

1  punane sibul

õli

köömneid

keedetud peeti

kookospiima

puljongit

värsket kurki

õunaäädikat

soola

tüümiani

Tükelda sibul, küüslauk ja prae veidi poti põhjas koos tunde järgi lisatud köömnetega. Lisa peedikuubikud ja täpselt nii palju,  kui sa tahad suppi süüa:) Natuke veel kuumuta ja lisa köögiviljapuljong ja kookospiim- umbes nii palju, et peet oleks kaetud. Veidi  keeda ja siis püreesta saumikseriga.  Kurgid tükelda, lisa veidi õunaäädikat ja tüümiani. Puista supile ja võid ka väikese balsamico tiiru supile peale teha.  Voila-  paradiis on saabunud sinu supikaussi!

Maasikad kookoskreemiga

maasikaid
külmkapis seisnud kookospiima

veidi mandlipiima

mett/agaavisiirupit

chia seemneid

mandlihelbeid

Võta külmkapist kookospiima purk ja tõsta lusikaga  kookoskreemi osa ära (vesi jääb alles ja seda  saad kasutada smuutis). Lisa veidi mandlipiima, magustaja, peoga mandlihelbeid ja chiaseemneid. Kreem jääb mõnus ja  paks, veidi  vahukooretaoline. Naudi maasikatega.  Viib keele alla!

Iga asi jõuab sinuni õigel hetkel. Ole kannatlik.

Ma proovin uuesti, sest  nüüd on õige aeg.

Õige aeg, et jagada  oma  kogemusi ja rõõmu  loovast söögitegemisest ja  liikumisest, mis toidavad keha ja meelt. Olla ehk abiks neile, kellel on samuti kombineeritud toidutalumatus: kes ei talu ei gluteeni ega laktoosi. Kes  ei ole päris veganid- söövad haruharva liha (või ei söö üldse), aga armastavad kala ja mune:)
Retseptid on mulle inspiratsiooniks- ma ei järgi mitte kunagi täpselt retsepti ja paljusid aineid lisan tunde järgi. Ma kipun unustama, sest  olen päris palju köögis katsetanud ja üldjuhul  pole mul meeles,  mida ja millistes kogustes  kokku segasin.  Kiiremal ajal  oleks mugav  mõni idee  kohe varnast võtta ja sõprade ning sugulastega jagada! Siia ma kogun oma parimatest parimad maitsed! Kuna mul ei ole erilist kunstiannet ega imetabast fototehnikat, siis pildid tulevad  lihtsad!

Lisaks toidule tahan  jagada oma kogemusi liikumisest ning oma teekonnast joogamaailmas:  treeneri ja õpilasena. Kuidas  ja miks ma selle teekonna valisin ja mida ma iga päev sellest kogemusest õpin. Mulle on abiks fitness-guru Miki, kes on suur jooksufänn ja tervisesportlane ning harrastab iga päev allavaatavat ja ülespidivaatavat koera.
                    
Ma olen otsustanud unistada suurelt- elada oma unistust ning olla iga päev tänulik selle üle, mis elu mulle pakub. Ma olen kogenud, et elus juhtuvad asjad põhjusega, et midagi õpetada või näidata, et  miski tahab sinu sees või sinu ümber muutuda.Ma  õpin iga päev elama praeguses hetkes, aga see on raske, sest minevik ja tulevik tahavad vahele segada.

Seda unistust tahangi teiega jagada.