Jooga viib sind praegusesse hetke ja see on päriselt ainus koht, kus elu toimub ehk kuidas minust sai joogatreener.

Oma eelmises postituses lubasin kirjutada, kuidas minust sai joogatreener. Tegelikult mulle ei meeldi end nimetada  joogatreeneriks, kuna jätab tunde ja mulje, et ma treenin kedagi kuidagi, aga tegelikult ma ainult juhendan joogatunde ja aitan luua  harjutuste ja muusikaga keskkonna, kus inimesed tunnevad end hästi, julgevad oma keha ja meelega katsetada ning lahkuvad hea tundega.

Sel samal eelmise aasta sügisel, oma ülimas õnnelikkuses, märkasin ma ühel päeval infrajooga facebookis joogatreenerite 200h koolituse koolituspakkumust. Infrajooga on Eestis ainuke stuudio, kus saab joogatreenerite 200h koolituse läbida, et end registreerida Yoga Alliances ning mis annab sulle tunnistuse, et oled saanud vajaliku ettevalmistuse, et ükskõik kus maailmas joogatreeninguid juhendada. Kursus ise oli  ülesehituselt hästi praktiline, aga sisaldas olulisel määral teooriat alates anatoomiast kuni toitumiseni välja. Sinna vahele jäi palju huvitavat  ajaloost  kuni filosoofiliste teemadeni. Samas suur osa õpingutest kulus asanate ehk  joogapooside  õppimisele ja harjutamisele ning tunni ülesehitusele. 

Nähes koolituspakkumist otsustasin ma out of blue ennast sinna kirja panna, lihtsalt nii otsustasin hetkeemotsiooni ajendil ja ma tean, et see on üks parimaid otsuseid mu elus. Kuigi  päris mitmeid kordi see nii ei tundunud. Mäletan, et esimesel koolituspäeval jäin ma pisut hiljaks ja stuudio uks oli juba lukus.  Mõtlesin, et see on  saatus-  ju  ei pidanudki  nii minema, aga siis äkki ilmus Kerli uksele ning avas ukse joogamaailma.  

Lugedes  esmamuljeid kursusepäevikust,  olin ma  esimestel päevadel  eufoorias ja põnevil,  aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et ma olen ikka tohutu äpu joogaasjades. Uskuge mind, kui võimekad inimesed seal koos olid. Kui mitmeid kordi küsisin  ma endalt, mis mina siin teen?   Paar inimest olid juba kogenud treenerid, mõni läbinud maailma kõik joogakursused,  lisaks korralikud harjutajad ja mõni muidu  sünnist saati painduv ja andekas. Ja siis mina-  mitte täiuslikus vormis äpuke seal koos nendega.  Tagant järgi mõeldes oli see  üks pidev enesesisendus ja eneseületamine. Joogas  öeldakse tihti, et jäta oma ego ukse taha ja astu ise sisse. Ma arvan, et pidin seda  vähemalt miljon korda endale ütlema, sest mina ei ole  maailma andekaim või vähemalt mulle ei ole midagi eriti kaasa antud, aga ma olen töökas ja ambitsioonikas ning mul on tugev tahtejõud.  Seega on minu tulemuste taga ainult "hard work"  ja mitte midagi muud. Mitmeid kordi selle kursuse vältel mõtlesin, et annan alla, et ma ei ole füüsiliselt nii võimekas, et treeneriks saada, aga ma pole lihtsalt selline inimene, kes alustatut lõpuni ei vii- see on minu kohustunne ja eesmärgikindlus, mis mind tavaliselt sihini saadab. Igal juhul  ühel hetkel saigi kursus edukalt läbitud ja minust sai sertifitseeritud joogajuhendaja.  Peale kursust haarasin ma kohe härjal sarvist ning asusin Tabasalus tunde andma. Oi ma oli  ärevil, et kuidas kõik välja tuleb ja kuidas inimestele meeldib.  Aga nii kui ma alustasin, siis ma tundsin end olevat õiges rollis. Mitmete toredate inimeste kaasaabil ja vahel isegi juhuste kokkulangemisel,  oli mul terve nädal joogatundidega sisustatud

Ma olen aru saanud, et joogatreeneri puhul on peale füüsilise võimekuse (mitte, et see oluline ei oleks!) olulised ka paljud muud asjad. Näiteks  selline väike asi nagu treeneri hääl. Ma olen rääkinud mitmete inimestega, kes ei käi teatud treenerite juures, sest tema hääl ei ole sobiv  nende jaoks. Samuti  tundub mulle, et vähem oluline  ei ole ka see, kas treener suudab  luua keskkonna, kus kõigil on hea olla, kus keegi ei pea häbenema, et ta ei paindu piisavalt, ei  ole piisavalt tugev või ei oska õigesti hingata või võtab joogapoose imelikult. Ku inimene suudab ennast vabaks lasta ja  teha täpselt nii nagu tema kehale sellel päeval sobib, siis tuleb ka kõik muu järgi. Ja ühel päeval sa paindudki rohkem või oled nii tugev, et seisad õhus:) Ma olen sügavalt veendunud, et jooga on sobiv kõigi jaoks, olenemata vormist või  vormitusest!

Ma tean, et ma pean  ise palju tööd tegema, et olla vähemalt sama painduv ja tugev, kui minu kaasõppijad ja õpetajad,  aga ma olen ääretult tänulik, et ma kursusele läksin ja  juhendajaks õppisin. Need on minu lemmikpäevad, kui mul on joogatunnid koos vahvate joogatajatega ükskõik, kus ma parasjagu ei juhendaks.  Mul on alati  tunni lõppedes tunne, et jalgade all on pilved ja ma hõljun õnnelikuna tunnist koju!  See  on kujuteldamatu kui palju positiivset emotsiooni on võimalik ühe tunniga tagasi saada. Kui päristöö, mis on minu puhul samuti töö inimestega,  pigistab sind tühjaks kui sidrun, siis pärast joogatundi olen taas särav kui mahlane apelsin! Ja kui keegi  õrnas eas tütarlaps sulle  peale tundi ütleb, et need on ka tema lemmikpäevad, kui meil joogatunnid on ja oleks neid päevi ainult rohkem, siis ma mõtlen, et  ma olen maailma kõige õnnelikum inimene ja   ka kõige hallim päev muutub päikseliseks. 

Kõikide oma kursusekaaslaste ja joogainimeste rõõmuks üks imeline šokolaadikook.

Imeline šokolaadikook

200g tumedat vähemalt 70% kakaosisaldusega šokolaadi

6 muna (ökomunad oleks kindel valik)

25g kookosrasva

tumedat suhkrut/palmisuhkrut/või muud magustajat

Tükelda šokolaad ja sulata koos kookosrasvaga madalal kuumusel vedelaks. Samas ajal eralda munakollased valgetest ja vahusta eraldi koos suhkruga tugevaks vahuks. Sega munakollased sulanud šokolaadiga. Lisa segule  pool munavalgevahust ja sega. Lisa seejärel ülejäänud pool munavalge vahust ja  foldi (ehk hästi õrnalt tõsta lusikaga alt poolt ülespoole) segu. Seejärel 2/3 segust küpsetuspaberiga voodertatud vormi ning küpseta 150kraadides ahjus 45 minutit. Ülejäänud segu pane külmkappi. Kui kook valmis, siis pane ta veidi jahtuma. Võta segu külmakpist välja ning määri koogile. Peale võid riputada näiteks kreekapähkleid  ja hapukaid külmutatud marju. Kuid miks mitte serveerida ka kookospiimajäätisega:)