Oma esimeses postituses kirjutasin, kuidas ma iga päev püüan olevikus elada ja see on üks kõige raskemaid ülesandeid elus. Ma arvan, et tegelikult on see raske kõigi jaoks. Kui ma Balil käisin ja ma ühe vahva preestriga kohtusin, kes oli muide täiesti tavaline inimene, kes viib templis läbi Bali traditsioonidele vastavaid rituaale ja me koos ühe templi tippu kaks tundi kõndisime, rääkis ta mulle, kuidas ta harjutab iga päev mediteerimist ja tal üldse ei õnnestu: jalad jäävad valusaks, selg väsib ära ja välja ennast ka ei suuda lülitada. Ta arvas, et joogainimestel tuleb see hulka paremini välja, aga ega ei tule küll. E. Tolle kirjutab oma raamatus, et inimesed kerivad oma peas samu mõtteid päevast päeva ning enamik nendest mõtetest on negatiivse iseloomuga. Õhtul ei tule uni peale, sest mõtted keerlevad peas ja hommikul ärgates on nad tagasi ning päeva jooksul kerid neid veel edasi-tagasi paar korda. Ehk tegelikult on inimesed mõtlemisest sõltuvuses, sest niisama lihtsalt mõtteid oma peast välja ei saa- ikka taob sul peas, et miks ma neid asju küll tegin nii või mis ma tulevikus teen, et elu läheks teistmoodi jne. Tolle ütleb, et mõtlemisele reageerib keha emotsionaalse reaktsiooniga ehk tekib emotsionaalne valu, mida inimesed vaigistavad erinevate meetoditega. Mõni joob ja pidutseb, jookseb- treenib, mõni ostleb ohjeldamatult, osad põgenevad teleka ette, mõned üritavad mõtlemise orjusest vabaneda söömise kaudu, mõni teeb joogat:)- võimalusi on, mitmekesiseid ja palju. Emotsionaalse valu vaigistamine on lühiajaline, ostled ohjeldamatult, tuled koju vaatad kauba üle, tunned võib olla korraks rõõmu, aga ega õnnelikum sa ei ole ning mõtted ja valu on taas tagasi, mida vaigistad näiteks ohjeldamatu söögifestivaliga:) Jooga vähemalt on kasulik viis mõtetest vabanemiseks ning pideva harjutamise kaudu on lihtsam muredel minna lasta ning on üks viise, kuidas ennast kõrvalt vaadata ning oma mõtteid kontrollida, et valu ei tekkiski:) Aga seda tuleb harjutada ja palju!
Enamik neist korduvatest mõtetest on pärit minevikust ehk me püüame pidevalt analüüsida oma peas seda, mis on olnud ja mida enam muuta ei saa, aga meie ikka olevikus püüame neid asju muuta, mis siis, et see ei ole enam võimalik. Mõtleme, et kõik oleks teisiti, kui ma oleks käitunud nii või naa või otsustanud muu valiku kasuks. Teine viis on elada tulevikus ehk kui ma teen selle ja selle, siis ma saan mingi kolmanda asja.. Et enne kui ma 10kg kaalu ei kaota, enne ma trenni ei lähe:) või järgmisest esmaspäevast hakkan tervislikult sööma ning nii igal esmaspäeval. Või töötan veel aasta ja siis veel aasta ja veel aasta ja veel ja veel....ning siis lähen maailma avastama. Ja lõpuks juhtub nii nagu ühes laulus:
Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
Mis viibki meid olevikus elamise juurde ehk sa ei saa muuta seda, mis juhtus sinuga lapsepõlves või päev tagasi ja sa ei saa ka elada tulevikus oma elus täna midagi muutmata, sest nagu Tolle ütleb, on tegelikult olemas ainult olevik. Ehk minevik saab tekkida ainult tegevustest, mis sa teed siin ja preagu ning tulevikku lood sa samuti sellega, mis sa teed täna. Ehk kui sa tahad tulevikus olla parem inimene, kes naeratab rohkem ja viriseb vähem, siis sa ei tegele sellega, et otsida minevikust põhjuseid, miks sa oled selline kurvameelne viriseja ning sa ei saa olla parem inimene tulevikus, kui sa ei naerata täna rohkem. Isegi ettevõtluskoolitusel (ikkagi inimesed, kes ei ela pea pilvedes) öeldakse sulle, et mõtle, mida sa saad teha oma äriideega täna, et sa homme teeniks midagi. Ikka ju mõeldakse, et mul ei ole vahendeid ja mul on vaja nii palju investoreid, et oma ideed ellu viia, siis tee vähemalt äriplaan valmis täna:) või alusta kuskilt, et su plaan järk järgult saaks teoks. Olevikus elamine ei tähenda kindlasti seda, et sa lihtsalt oled päevast päeva ja sul puuduvad unistused tulevikuks. Või mõnel äärmuslikul juhul sa lihtsalt kulged ja ootad, et universum sulle ise kõike pakub. See tähendab, et sa juba täna teed midagi, et sinu unistused tulevikus realiseeruksid. Kui sa tahad oma elu muuta, siis võiks just täna olla sobiv päev väikeseks muutuseks, et sa saaks tagasivaadates öelda, et oli vahva ja et sa saaksid nende väikeste muudatustega omale paremat tulevikku luua!
Selle jutu jätkuks sobib minu arvates väga hästi üks leiva retsept. Pealegi on vabariigi aastapäev tulemas ehk ilma rukkileivata ei saa. Sest leivaga on samamoodi- ta küll saab alguse minevikust ehk juuretisest ja sa säilitad temast ka tükikese tulevikku, aga leib maitseb kõige paremini nüüd ja kohe- soojana ja täpselt sellisena nagu sa oled ta täna teinud, kas ürtidega või pähklitega või puuviljadega. Valik on sinu!
Leib
Juuretis (saab ökopoest näiteks)
vesi
rukkijahu
linnasesiirup
suhkur
sool
ürdid, puuviljad, seemned jmt
Võta peopesasuurune juuretis, lisa ca 0,5l vett ja 300ml jahu, et tuleks hapukooretaoline mass. Jäta seisma 24h toatemperatuurile. Seisnud juuretisest võta sama suur juuretise osa ja säilita järgmises korraks . Ülejäänud osale lisa ca 600ml rukkijahu, linnasesiirupit (tuleb tumedam ja magusam leib), suhkrut, soola ja sinu valikul kas pähklisegu, puuvilju, ürte. Mina ei sõtku väga tainast ja minu tainast ei saa vormida leiba. Tainas jääb selline kergelt käte külge kleepuv, aga mulle meeldib nii, sest siis on leib õhulisem ja ma ei armasta väga tihket leiba. Vala taigen vormi (võiga määritud) ja lase soojas 1h kerkida. Seejärel pane ahju, küpseta 275 kraadi juures 20 minutit (elektriahjus kindlasti pane veenõu ahju, et niiskus ahjus oleks), edasi küpseta 200kraadi juures ca 1h. Päris kuumana ei tasu leiba tarbida, kuna on veidi nätske aga pisut soojana võiga on minu lemmik!
