Tee seda, mida sa armastad ja sa ei pea enam mitte ühtegi päeva tööl käima!

Kohtasin hiljuti  töökaaslasi oma eelmisest töökohast, kus ma töötasin  pea üheksa aastat. Nad uurisid murelikult, kas oli raske uut töökohta leida. Ei olnud, ma isegi ei pidanud seda otsima. Järgmisel päeval peale oma viimast tööpäeva,  sain ma uue tööpakkumise ja siis veel ühe ja siis veel ühe ja veel ühe,   kuni ma pidin isegi valima, kuhu ma kõige paremini sobiksin. Kõik need pakkumised tulid ise minu juurde, sest alati ei ole vaja  kindlat plaani, vahel on vaja lihtsalt hingata, usaldada, lasta kõigel minna ja vaadata, mis edasi juhtub (sellest räägin veel mõni teine kord:)

Inimesed kardavad muutusi, sest  ebakindlus tundmatu ees tekitab hirmu ja siis ollakse rahulolematud ning vahel elatakse end tööandja, kolleegide, pere või kogu maailma peale välja, sest keegi peab ju vastutust kandma selle eest, et mina isiklikult rahul ei ole ?!? Lisaks on paljudel inimestel tohutu hirm, mis teised  arvavad minust, kui ma jätan oma tähtsa töökoha või võtan ette mõne muu pöördelise muutuse oma elus. Ka minul endal  oli hirm, aga  mitte selle ees, mis edasi saab, vaid kas ma ikka teen õige valiku. Otsustada ongi raske, sest pärast pead ju vastutama ka. Ausalt, ma olin mõelnud lahkuda selle aja jooksul mitmeid kordi. Ühel korral  isegi olid mu asjad kokku pakitud, aga ikka tuli midagi vahele või asjaolud muutusid.  Aga  lõpuks julgus riskida ja muuta oma elu peab olema suurem, kui hirm jääda paigale.

Ma olen veendunud, et edu  tagab pühendumus ja kirg selle vastu, mis sa ette võtad. Ma pean end väga pühendunud töötajaks- ma olen  tõepoolest hard worker  ja ma väga naudin  tööd inimestega, erinevate rahvuste ja kultuuridega või nagu mu üks sõber seitsme maa ja mere tagant ütles   imeilusasti: " Your positive attitude of people and life  has a very infectious effect on people around you"  ja ma tõesti armastan oma tööd. See on minu passion! Aga ma ei kujutanud ette kogu oma elu ühes organisatsioonis, see tundus mulle hirmus, isegi kui ma oleks iga kolme aasta tagant võinud oma ametikohta vahetada. Nähes oma meeskonna kirglike noori arutamas maailmapoliitika üle mõistsin, et see pole nii väga  minu kirg- see ei sütitanud mind samal määral.  Ja ma ei tahtnud kuidagi olla üks neist, kes poriseb  rahulolematult oma kabinetis, kirub süsteemi ja süüdistab kõiki teisi  oma ebaõnnestumistes. Ühel hetkel ma otsustasin (jah, ma ise otsustasin), et 9 aastat on piisav ja ma ei leia enam enda jaoks vabandusi, miks ma peaks   jätkama samas kohas järgmised üheksa aastat . Ja päriselt,  ma olen  iga päev tänulik selle 9 aasta eest, sest ma usun, et igaüks võiks saada sellise suurepärase võimaluse oma elus. Töötada  koos nii intelligentsete ja suurepäraste  inimestega, näha maailma, teha tutvust erinevate kultuuride ja rahvustega. Ma olen nii tänulik, et mind usaldati tegema nii suuri asju- anti mulle otsustus- ja tegevusvabadust ning minu juhid tunnustasid mind  hästi.  See kõik on mulle andnud inimesena ja töötajana nii palju juurde, et ma ei pea muretsema, sest ma saan igal pool hakkama ja ma olen nii palju  õppinud. Nii palju, et ma peangi iga päev teile seal oma tänulikkust saatma:) Olen tõesti väga tänulik.

Ära küsi, mida maailm vajab. Küsi, mis paneb sind elama ja mine tee seda. Sest mida maailm vajab, on inimesed, kes on hakanud elama!


Selle tänulikkuse tähistamiseks üks väike härmas tordike Teile:


Mustika härmatis


200g mandleid
kookosrasva
 200 g datleid

1 pakk kookoskoort
 3 banaani
mustikaid

Põhjaks purusta köögikombainis mandlid ja datlid (võid leotada eelnevalt) ja lisa kookosrasva. Mass peaks jääma selline voolitav:) Suru koogivormi põhjaks. Purusta banaanid ja lisa kookoskoor ning natuke mustikaid. Vala põhjale. Purusta veel mustikaid, kui soovid ka pisut magustajat. Tee kook pealt siiruviiruliseks mustikapüreega. Pane kook paariks tunniks sügavkülma. Naudi ja ole tänulik selle kõoige üle, mis elu sulle pakub:)

Meile on õpetatud, et kui saavutad midagi, oled tähtis. Aga tähtis on olla hoopis õnnelik ja teha seda, mida ise soovid. See ongi kõige tähtsam saavutus.

See  mõte jõudis  minuni eile õhtul, kui ma Mai- Agate Väljataga raamatu suvalisest kohast lahti tegin, olles paar tundi juba vaikuses diivanil istunud ja  tühjusesse vahtinud, tundes end nagu  tühjaks pigistatud sidrun. Ei taha kedagi näha, ega midagi kuulda. Jah, on alles septembri kolmas  nädal ja eelmises postituses kirjeldatud punane ruum on mind alla neelanud:  hommikul kella kaheksast õhtu kella kaheksani ja nädalavahetusel tuleb ta minuga kaasa koos sülearvutiga ja nii juba mitmendat nädalat järjest.  Inimene ikka ei õpi oma vigadest kuni  lõpuks keha ise töötab töötamisele vastu ja ütleb sulle väikese külmetusega, et võta aeg iseenda jaoks! Ükskõik, mis see iseenda aeg sinu jaoks tähendab või  sinu enda jaoks toimib. Mitte keegi ei kahtse oma elu viimasel päeval, et oleks ma ainult rohkem töötanud!

Sest parim päev sinu elus on see päev, kui sa otsustad, et sinu elu on sinu enda kätes. Ei ühtegi süüdistust ega vabandust enam. See on sinu elu  ja  sina ise oled vastutav  oma elu kvaliteedi eest. Ja see ongi see päev, millal sinu elu päriselt algab ja isegi kui  päriselu algab uuesti igal esmaspäeval!

Kuna ka meie pere on tabanud suvikõrvitsa invasioon, siis  minu  suvikõrvitsa supiretsept on siin. Magustoiduks ja selle imelise  suve meenutuseks avokaado- šokolaadi jäätis pisikese  astelpajuga.

Armastusega suvikõrvitsasupp

1 sibul
soola, pipart
tüümian
puljongikuubik
suvikõrvits
kookospiim

Prae sibul koos tüümianiga. Samal ajal  koori suvikõrvits, tükelda ja lisa sibulale. Riputa peale veidi soola ja pipart  ning lisa vett  ja puljongikuubik. Keeda suvikõrvits pehmeks, lisa kookospiim ja püreesta supp. Võid ka veidi balsamicot lisada kaunistuseks.

Avokaado-šokolaadijäätis

Avokaado
kakao
magustajat
kookospiima


Püreesta avokaado, lisa kakao, mett/agaavisiirupit ja veidi kookospiima. Püreesta korralikult. Pane sügavkülma tahenema. Serveeri pisikese astelpajumarjaga.