Tee seda, mida sa armastad ja sa ei pea enam mitte ühtegi päeva tööl käima!

Kohtasin hiljuti  töökaaslasi oma eelmisest töökohast, kus ma töötasin  pea üheksa aastat. Nad uurisid murelikult, kas oli raske uut töökohta leida. Ei olnud, ma isegi ei pidanud seda otsima. Järgmisel päeval peale oma viimast tööpäeva,  sain ma uue tööpakkumise ja siis veel ühe ja siis veel ühe ja veel ühe,   kuni ma pidin isegi valima, kuhu ma kõige paremini sobiksin. Kõik need pakkumised tulid ise minu juurde, sest alati ei ole vaja  kindlat plaani, vahel on vaja lihtsalt hingata, usaldada, lasta kõigel minna ja vaadata, mis edasi juhtub (sellest räägin veel mõni teine kord:)

Inimesed kardavad muutusi, sest  ebakindlus tundmatu ees tekitab hirmu ja siis ollakse rahulolematud ning vahel elatakse end tööandja, kolleegide, pere või kogu maailma peale välja, sest keegi peab ju vastutust kandma selle eest, et mina isiklikult rahul ei ole ?!? Lisaks on paljudel inimestel tohutu hirm, mis teised  arvavad minust, kui ma jätan oma tähtsa töökoha või võtan ette mõne muu pöördelise muutuse oma elus. Ka minul endal  oli hirm, aga  mitte selle ees, mis edasi saab, vaid kas ma ikka teen õige valiku. Otsustada ongi raske, sest pärast pead ju vastutama ka. Ausalt, ma olin mõelnud lahkuda selle aja jooksul mitmeid kordi. Ühel korral  isegi olid mu asjad kokku pakitud, aga ikka tuli midagi vahele või asjaolud muutusid.  Aga  lõpuks julgus riskida ja muuta oma elu peab olema suurem, kui hirm jääda paigale.

Ma olen veendunud, et edu  tagab pühendumus ja kirg selle vastu, mis sa ette võtad. Ma pean end väga pühendunud töötajaks- ma olen  tõepoolest hard worker  ja ma väga naudin  tööd inimestega, erinevate rahvuste ja kultuuridega või nagu mu üks sõber seitsme maa ja mere tagant ütles   imeilusasti: " Your positive attitude of people and life  has a very infectious effect on people around you"  ja ma tõesti armastan oma tööd. See on minu passion! Aga ma ei kujutanud ette kogu oma elu ühes organisatsioonis, see tundus mulle hirmus, isegi kui ma oleks iga kolme aasta tagant võinud oma ametikohta vahetada. Nähes oma meeskonna kirglike noori arutamas maailmapoliitika üle mõistsin, et see pole nii väga  minu kirg- see ei sütitanud mind samal määral.  Ja ma ei tahtnud kuidagi olla üks neist, kes poriseb  rahulolematult oma kabinetis, kirub süsteemi ja süüdistab kõiki teisi  oma ebaõnnestumistes. Ühel hetkel ma otsustasin (jah, ma ise otsustasin), et 9 aastat on piisav ja ma ei leia enam enda jaoks vabandusi, miks ma peaks   jätkama samas kohas järgmised üheksa aastat . Ja päriselt,  ma olen  iga päev tänulik selle 9 aasta eest, sest ma usun, et igaüks võiks saada sellise suurepärase võimaluse oma elus. Töötada  koos nii intelligentsete ja suurepäraste  inimestega, näha maailma, teha tutvust erinevate kultuuride ja rahvustega. Ma olen nii tänulik, et mind usaldati tegema nii suuri asju- anti mulle otsustus- ja tegevusvabadust ning minu juhid tunnustasid mind  hästi.  See kõik on mulle andnud inimesena ja töötajana nii palju juurde, et ma ei pea muretsema, sest ma saan igal pool hakkama ja ma olen nii palju  õppinud. Nii palju, et ma peangi iga päev teile seal oma tänulikkust saatma:) Olen tõesti väga tänulik.

Ära küsi, mida maailm vajab. Küsi, mis paneb sind elama ja mine tee seda. Sest mida maailm vajab, on inimesed, kes on hakanud elama!


Selle tänulikkuse tähistamiseks üks väike härmas tordike Teile:


Mustika härmatis


200g mandleid
kookosrasva
 200 g datleid

1 pakk kookoskoort
 3 banaani
mustikaid

Põhjaks purusta köögikombainis mandlid ja datlid (võid leotada eelnevalt) ja lisa kookosrasva. Mass peaks jääma selline voolitav:) Suru koogivormi põhjaks. Purusta banaanid ja lisa kookoskoor ning natuke mustikaid. Vala põhjale. Purusta veel mustikaid, kui soovid ka pisut magustajat. Tee kook pealt siiruviiruliseks mustikapüreega. Pane kook paariks tunniks sügavkülma. Naudi ja ole tänulik selle kõoige üle, mis elu sulle pakub:)