Ma olen oma elus proovinud igasugu erinevaid sportimisviise. Kavas on olnud rutiinsed ja mitmekülgsed treeningud, lühikesed ja pikad treeningud, tantsulised ja lihastööle suunatud treeningud. You name it! Ma proovisin ka joogat, erinevates versioonides, erinevates kohtades ja erinevate õpetajate juures. Aga ma ei saanud sellest treeningust aru- venitad ja lamad ning ootad, millal see kõik läbi saab.
Umbes kaks aastat tagasi oli minu elus väga raske aeg, kus ma lihtsalt olin sunnitud elama hetkes ja üks päev korraga, sest muul viisil ei olnud võimalik. Ühel ilusal päeval sai see aeg läbi ja kõik oli imeilus- oli suvi, päike ja valgus ning ma olin maailma kõige õnnelikum, tõsiselt kõige õnnelikum inimene maailmas! Aga siis sai suvi läbi ja tuli sügis, pime ja külm ning äkitselt olin ma õnnetu, lihtsalt niisama- mul tõesti ei olnud mitte millegi üle õnnetu olla. Mul oli kõik olemas, aga minu sees ja ümber oli tunne, et mu elus pole enam mitte midagi, mis mind õnnelikuks teeb ja mitte midagi pole ees ootamas ka. Lihtsalt selline tühi ja pime tunne ning see sama õnnetu tunne ei läinud üle, vaid iga päevaga tunne aina süvenes minu sees ja ümber. Hommikuti võitlesin endaga, sest ei suutnud üles tõusta, vaid soovisin voodisse nädalateks jääda. Kes mind tunneb, see kindlasti ei usu, et midagi sellist oleks võinud minuga üldse toimuda. Kuni ühel päeval, ilma igasuguse põhjuseta, jõudsin ma sellisesse kohta nagu Infrajooga www.infrajooga.ee. Üks tuttav lihtsalt rääkis soojast, mõnusast ja hubasest kohast, kus keegi ei ümisenud imelikke mantraid ega teinud imelikke harjutusi ega muud kahtlast, mis tavapärasest erineb. Selles mõnusas stuudios, ma sain teada, et jooga paneb su keha proovile, võib olla väga liikuv ja füüsilist pingutust nõudev kehaline treening, kus sa higistad nii, nagu oleksid saunas viibinud. Tunni lõppedes ma ei oodanud enam, et millal see läbi saab, vaid iga kord oleks tahtnud sellesse tundesse, keha ja meele vaikusesse, jääda kauemaks. Kui ma stuudiost välja astusin, oli mu keha nii kerge. Kogu selle kehalise kergusega, läks ka mu meel kergeks. Ma ei tea, kas sellel päeval oli tegelikult päike väljas, aga mulle küll tundus nii. Tõnäoliselt ka linnud laulsid ja vikerkaar oli taevas. Ma hõljusin mööda tänavaid kergel sammul ja iga vastutulev inimene naeratas mulle. Ma tundsin end ise ka nii särava ja õnnelikuna. Lihtsalt niisama, mitte mingi erilise põhjuseta.
Ma õppisin joogas, et füüsiline pingutus aitab puhastada peale keha ka meele, aitab lisaks kehale ka emotsionaalseid pingeid tasakaalustada. Ma mõistsin, et minu jaoks on oluline füüsiliselt keha ära väsitada, et meel oleks vaikne. Ma tundsin, et minu keha ja meele jaoks jooga toimib.
Ma õppisin taaskord oma elus kohal olema ehk märkama kõike seda, mis on elus ilus ja olema tänulik selle üle, mis mu elus on olemas ja toimumas, sest mida tänulikum sa oled, seda rohkem tuleb sinu ellu seda, mille üle tänulik olla! Isegi, kui ma vahel kipun seda unustama, siis jooga aitab mul seda endale meelde tuletada.
Selles ülimas õnnelikkuses, mis mind eelmise aasta sügisel tabas, silmasin joogatreenerite koolituse pakkumist ja sellel samal hetkel otsustasin end kursusele kirja panna, kusjuures ilma igasuguse aastatepikkuse kogemuseta ja eriliste füüsiliste võimeteta. Lihtsalt hetkeajendil nii otsustasin ning see on kindlasti mu elu üks parimaid otsuseid. Aga sellest järgmisel korral! Stay tuned!
Sellesse imelisse värvilisse sügisesse üks särtsakas kõrvitsasupp:
Soojendav kõrvitsasupp
.jpg)
pool kõrvitsat
1 purk kookospiima
1 sibul
1 küüslauk
1 puljongikuubik
tšillikaun
ingver
laim
Lõika kõrvits tükkideks. Prae sibul ja küüslauk, lisa potti vett, puljongikuubik ja kõrvitsakuubikud. Keeda kuniks kõrvits on pehme, lisa kookospiim, riivi sisse ingverit, lisa tšillipipar, maitsesta laimiga. Kõrvitsaseemned võid ka ahjus röstida soola ja õliga ja pärast serveerida supiga või lihtsalt niisama snäkkida neid õhtul raamatu kõrvale:)
No comments:
Post a Comment