Ma ei karda homset, sest olen näinud eilset ja armastan tänast.

Nüüd tuleb postitus, mille põhjal võib kindlasti öelda, et ma ju ütlesin: sa hakkad imelikku juttu ajama! Nüüd ongi see juhtunud. Kui ma ühel õhtul oma hea sõbraga arutasin samal teemal, siis arvas ta, et isegi kui jutul on iva sees, peaks ma need mõtted endale hoidma, sest kõik  lihtsalt ei saa aru. Eckhart Tolle kirjutab, et enamik inimesi ei jõuagi  oma elus mitte kunagi selliseid mõtteid mõelda või mõtlevad siis, kui elu lõpusirgel ning elule tagasivaate teevad. Samuti on tõenäosus suurem taoliste teemadeni jõuda, kui elus on tulnud ebamugavusi kogeda või mõni kriis läbida. Isegi K. Port rääkis ühes oma ettekandes, et enne kui kriis käes, inimene ei hakka mõtlema, mida teisti teha. Ikka mõtleb, et praegu töötan kohutavalt palju, et tulevikus puhata või kogun raha, et  tulevikus mugavalt elada või et paari aasta pärast alustan sellega, millega ma tegelikult tegeleda tahan. Mõnel läheb õnneks, aga vahel tuleb elu ise vahele ja siis  mõtled, et miks ma  oma elu ei nautinud, sest nüüd enam ei ole see võimalik. Ma mäletan, kui ma ütlesin oma sõpradele, et ma lähen õpin joogatreeneriks, siis nad vaatasid mind pisut altkulmu ja mõnikord ka lugesid sõnad peale, et  vaata, et sul katus sõitma ei hakka. Kolid kuhugi kommuuni elama,  lahkud oma prestiižselt töölt või hakkad üldse mingiks üdini öko-vegan-valgustoitujaks. No töökohta ma vahetasin, öko-asju tarbisin ma mingil määral enne ka oma tervise tõttu, päris vegan ma ei ole ja valgusest ma ei toitu. Ehk mingil määral osutusid kahtlused tõeks. Otsustasin nautida seda, mida iga päev mulle pakub ja tegeleda oma eluga nüüd ja kohe, mitte lükata asju kuhugi määramatusse tulevikku. Vahel õnnestub, aga tihti ka mitte.

Oma esimeses postituses kirjutasin, kuidas ma  iga päev püüan olevikus elada ja see on üks kõige  raskemaid ülesandeid elus. Ma arvan, et tegelikult on see raske kõigi jaoks. Kui ma Balil käisin ja ma ühe vahva preestriga kohtusin, kes oli muide täiesti tavaline inimene, kes viib templis läbi Bali traditsioonidele vastavaid rituaale ja me koos ühe templi tippu kaks tundi kõndisime, rääkis ta mulle, kuidas ta  harjutab iga päev mediteerimist ja tal  üldse ei õnnestu: jalad jäävad valusaks, selg väsib ära ja välja ennast ka ei suuda lülitada. Ta arvas, et joogainimestel tuleb see hulka paremini välja, aga ega ei tule küll. E. Tolle kirjutab oma raamatus, et inimesed kerivad oma peas  samu mõtteid päevast päeva ning enamik nendest mõtetest on negatiivse iseloomuga. Õhtul ei tule uni peale, sest mõtted keerlevad peas ja hommikul ärgates on nad tagasi ning päeva jooksul kerid neid veel edasi-tagasi paar korda. Ehk tegelikult on inimesed mõtlemisest sõltuvuses, sest niisama lihtsalt mõtteid oma peast välja ei saa- ikka taob sul peas, et miks ma neid asju küll tegin nii või mis ma tulevikus teen, et elu läheks teistmoodi jne. Tolle ütleb, et mõtlemisele reageerib keha emotsionaalse reaktsiooniga ehk tekib emotsionaalne valu, mida inimesed vaigistavad erinevate meetoditega. Mõni joob ja pidutseb, jookseb- treenib, mõni ostleb ohjeldamatult,  osad põgenevad teleka ette, mõned üritavad mõtlemise orjusest vabaneda söömise kaudu, mõni teeb joogat:)- võimalusi on,   mitmekesiseid ja palju. Emotsionaalse valu vaigistamine on lühiajaline, ostled ohjeldamatult, tuled koju vaatad kauba üle, tunned võib olla korraks rõõmu, aga ega õnnelikum sa ei ole ning mõtted ja valu on taas tagasi, mida vaigistad näiteks ohjeldamatu söögifestivaliga:) Jooga vähemalt on kasulik viis mõtetest vabanemiseks ning pideva harjutamise kaudu  on lihtsam muredel minna lasta ning on üks viise, kuidas ennast kõrvalt vaadata ning oma mõtteid kontrollida, et valu ei tekkiski:) Aga seda tuleb harjutada ja palju!

Enamik neist korduvatest mõtetest on pärit minevikust ehk me püüame pidevalt analüüsida oma peas seda, mis on olnud ja mida enam muuta ei saa,  aga meie ikka  olevikus püüame neid asju muuta, mis siis, et see ei ole enam võimalik. Mõtleme, et kõik oleks teisiti, kui ma oleks käitunud nii või naa või  otsustanud muu valiku kasuks. Teine viis on elada tulevikus ehk kui ma teen selle ja selle,  siis ma saan mingi kolmanda asja.. Et  enne kui ma 10kg kaalu ei kaota, enne ma trenni ei lähe:) või  järgmisest esmaspäevast hakkan tervislikult sööma ning nii igal esmaspäeval.   Või töötan veel aasta ja siis veel aasta ja veel aasta ja veel ja veel....ning siis lähen maailma avastama. Ja lõpuks juhtub nii nagu  ühes laulus:

Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."

Mis viibki meid olevikus elamise juurde ehk sa ei saa muuta seda, mis juhtus sinuga lapsepõlves või päev tagasi ja sa ei saa  ka elada  tulevikus oma elus täna midagi muutmata, sest nagu Tolle ütleb, on  tegelikult  olemas ainult olevik. Ehk  minevik  saab tekkida  ainult tegevustest, mis sa teed siin ja preagu ning tulevikku lood sa samuti sellega, mis sa teed täna.  Ehk kui sa tahad tulevikus olla parem inimene, kes naeratab rohkem ja viriseb vähem, siis sa ei tegele sellega, et otsida minevikust põhjuseid, miks sa oled selline kurvameelne viriseja  ning sa ei saa  olla parem  inimene tulevikus, kui sa ei  naerata täna rohkem. Isegi ettevõtluskoolitusel (ikkagi inimesed, kes ei ela pea pilvedes) öeldakse sulle, et mõtle, mida sa saad teha oma äriideega  täna, et sa homme teeniks  midagi. Ikka ju mõeldakse, et mul ei ole vahendeid ja  mul on vaja nii palju investoreid, et oma ideed ellu viia, siis  tee vähemalt äriplaan valmis täna:) või alusta kuskilt, et su plaan järk järgult  saaks teoks. Olevikus elamine ei tähenda kindlasti seda, et sa lihtsalt oled päevast päeva ja sul puuduvad unistused tulevikuks. Või mõnel äärmuslikul juhul sa lihtsalt kulged ja ootad, et universum sulle ise kõike pakub.  See tähendab, et sa  juba täna teed midagi, et sinu unistused tulevikus realiseeruksid.  Kui sa tahad oma elu muuta, siis võiks just täna olla sobiv päev väikeseks muutuseks, et sa saaks tagasivaadates öelda, et oli vahva ja et sa saaksid nende väikeste muudatustega omale paremat tulevikku luua!
Selle jutu jätkuks sobib minu arvates väga hästi üks leiva retsept. Pealegi on vabariigi aastapäev tulemas ehk ilma rukkileivata ei saa. Sest leivaga on samamoodi- ta küll saab alguse minevikust ehk juuretisest ja sa säilitad temast ka tükikese tulevikku, aga  leib maitseb kõige paremini nüüd ja kohe- soojana ja täpselt sellisena nagu sa oled ta täna teinud, kas ürtidega või pähklitega või puuviljadega. Valik on sinu!

Leib

Juuretis (saab ökopoest näiteks)
vesi
rukkijahu
linnasesiirup
suhkur
sool
ürdid, puuviljad, seemned jmt

Võta peopesasuurune juuretis, lisa  ca 0,5l vett ja  300ml jahu, et tuleks hapukooretaoline mass. Jäta seisma 24h toatemperatuurile. Seisnud juuretisest võta sama suur juuretise osa ja säilita  järgmises korraks . Ülejäänud osale lisa ca 600ml rukkijahu, linnasesiirupit (tuleb tumedam ja magusam leib), suhkrut, soola ja  sinu valikul kas pähklisegu, puuvilju, ürte. Mina ei sõtku väga tainast ja minu tainast ei saa vormida leiba. Tainas jääb selline kergelt käte külge kleepuv, aga mulle meeldib nii, sest siis on leib õhulisem ja ma ei armasta väga tihket leiba. Vala taigen vormi (võiga määritud)  ja lase soojas 1h kerkida. Seejärel pane ahju, küpseta 275 kraadi juures 20 minutit (elektriahjus kindlasti pane veenõu  ahju, et niiskus ahjus oleks), edasi küpseta 200kraadi juures ca 1h. Päris kuumana ei tasu leiba tarbida, kuna on veidi nätske aga pisut soojana võiga on minu lemmik!

Tuleta endale meelde, kui kaugele sa oled jõudnud, mitte ainult seda, kui kaugele pead veel minema.

Aasta 2014 oli minu jaoks  mitmes mõttes murranguline,  mitte et 2012 või 2013 ei oleks piisavalt väljakutseid pakkunud. Kes usub astroloogiat, siis sünnikaardi alusel peakski kõige murrangulisemad aastad minu elus olema 2012- 2017. Jah, kui  ajas tagasi minna, siis 2012. aasta lõpus minu päriselu algaski ehk kogu see muudatuste jada sai alguse  pöördelisest viiest kuust minu elus, mis lennutas mind praegusesse hetke. Võib olla kirjutan sellest viiest kuust kunagi raamatu, kui õige aeg tuleb.  Aga 2014 oli ka piisavalt pöördeline, et seda meenutada.

1. Minust sai joogaõpetaja
2014 algas minu jaoks fantastiliselt-  jaanuaris  lõpetasin  joogaõpetaja koolituse ja minust sai joogatreener.  Veebruaris kogusin julgust ja märtsis alustasin joogatreeningutega Tabasalus, alguses kord nädalas, aga hiljem juba  paar korda nädalas. Lisaks anti mulle võimalus juhendada trenne Viimsis, kesklinnas ja asendada tunde  mõnes vahvas spordiklubis. Joogat sai isegi rannas tehtud:) Aasta lõpus registreerisin  end joogaõpetajaks rahvusvahelises joogaliidus  ehk YogaAlliance-is.

2. Minust sai  joogaõpilane
Kui ma varem osalesin joogatreeningutes pisteliselt, siis  2014 sai minust kirglik joogaharrastaja, mille juures on väga oluline  roll minu õpetajatel. Ma olen ülimalt tänulik oma õpetajatele: Temeale, Kristale,  Piretile, Jenniferile, Ahmisakale ja Siljale, kelle toel olen ma  ennast nii füüsiliselt  kui ka vaimselt proovile pannud. Tänu kellele ma ootan joogatunde, tänu kellele, olen ma ise parem õpetaja.

3.Vahetasin töökohta
Ma lõpetasin oma  pea üheksa aastase karjääri ühes asutuses ja  peaaegu kohe kutsuti mind tööle  teise suurde asutusse. Oli ja on  emotsionaalne  teema, aga miski ei juhtu elus põhjuseta. 9 aastat on pikk aeg ja tundsin, et tuleb ennast ka mujal proovile panna, sest elu on liiga lühike. Kõik muudatused tahavad sulle midagi õpetada ja kui sa  neist ei õpi, siis saadavad nad sinu juurde uue sarnase õppetunni. Olen ääretult tänulik oma eelmisele ja preagusele töökohale nende õppetundide eest.

4. Leidsin enda paradiisi, kus aeg peatub ja murede jaoks ei ole kohta.
Leidsin internetis  jooga retreate otsides ashrami Balil ja sõitsin täiesti üksi  täiesti tundmatusse kohta ja leidsin eest  imelise paradiisi koos kõige toredamate inimestega.  Tegin palju joogat. Panin oma keha ja vaimu  proovile:  mediteerisin, kõndisin kaks tundi  mäetipus asuvasse templisse, osalesin traditsioonilistes rituaalides, nautisin  head toitu ja kohtasin fantastilisi inimesi. Olin  siin ja praegu ning nautisin vaikust enda sees ning ümber.Balist ja ashramist kirjutan mõnes järgmises postituses,

5. Kohtusin uute inimestega
Kõigi eelnevate kogemustega seoses kohtusin  minu inimestega- inimestega kellega on koos hea ja kes toovad mu ellu palju ilusaid hetki. Esiteks,  kõik minu joogainimesed, kellega ma olen kohtunud oma tundides, kes on niii palju  (miljon triljon) korda minu päevad  eriliseks muutnud ja selle eest miljon-triljon tänu teile, Kõik ashrami  inimesed Balil, kes olid minu vastu nii head, ashramist leitud sõbrad Rootsist, Hollandist  ja  Austraaliast.  Kõik joogainimesed, kellega ma olen kohtunud ise õppides või tundides tutvudes. Ja loomulikult minu töökaaslased preaguses ja eelmisest töökohast.

6. Õppisin uusi asju: purjelaud ja SUP-jooga
Peale erinevate vahvate asanate, õppisin ma esmakordselt purjelauaga sõitma Epu juures, mis oli super-hüper lahe kogemus, luban, et jägmisel suvel saab mind rohkem purjelaual näha.  Samuti leidsin ma enda jaoks SUP laua, kus  tegime vahvate inimestega koos SUP joogat, mis oli eriti lahe kogemus ja mis kuulub ka minu järgmisesse suvesse.



7. Tegin palju head süüa
No söögist ei saa küll üle ega ümber: söömine on nauding ja  söögitegu minu hobi. Ma tegin sellel aastal palju head süüa, mille eest minu keha ja meel mind tänavad. Loodetatavsti minu abikaasa ka:) Avastasin palju uusi toiduaineid, leidsin huvitavaid maitsekooslusi ning tegin esimest korda makroone ja leiba. Leivast kahjuks pilte ei jõudnud teha, sest nii kiiresti kui see valmis, nii kiiresti kadus ka viimane tükk laualt. Sellel aastal teen rohkem, et mõni tükk ka pildile  jäädvustuks. Tarbin rohkem taimset toitu ja peaaegu täielikult ei armasta enam liha.



8. Veetsin rohkem aega oma õdedega 
Siia ei ole küll midagi rohkem kirjutada. Tõesti kõige ilusam suvi oli meil ja  tuleb järgmine veel vahvam ning veel rohkem armastust ning rõõmu täis!  Iga aeg õdedega on lahe, minu kõige kallimad!




Kokkuvõtlikult  oli  fantasiline aasta ja see aasta tuleb veel fantastilisem,  täis uusi võimalusi ja kogemusi, sest head asjad jõuavad nendeni, kes usuvad. Paremad asjad jõuvad nendeni, kes on kannatlikud ja parimad  asjad  juhtuvad nendega, kes mitte kunagi ei anna alla!

Jooga viib sind praegusesse hetke ja see on päriselt ainus koht, kus elu toimub ehk kuidas minust sai joogatreener.

Oma eelmises postituses lubasin kirjutada, kuidas minust sai joogatreener. Tegelikult mulle ei meeldi end nimetada  joogatreeneriks, kuna jätab tunde ja mulje, et ma treenin kedagi kuidagi, aga tegelikult ma ainult juhendan joogatunde ja aitan luua  harjutuste ja muusikaga keskkonna, kus inimesed tunnevad end hästi, julgevad oma keha ja meelega katsetada ning lahkuvad hea tundega.

Sel samal eelmise aasta sügisel, oma ülimas õnnelikkuses, märkasin ma ühel päeval infrajooga facebookis joogatreenerite 200h koolituse koolituspakkumust. Infrajooga on Eestis ainuke stuudio, kus saab joogatreenerite 200h koolituse läbida, et end registreerida Yoga Alliances ning mis annab sulle tunnistuse, et oled saanud vajaliku ettevalmistuse, et ükskõik kus maailmas joogatreeninguid juhendada. Kursus ise oli  ülesehituselt hästi praktiline, aga sisaldas olulisel määral teooriat alates anatoomiast kuni toitumiseni välja. Sinna vahele jäi palju huvitavat  ajaloost  kuni filosoofiliste teemadeni. Samas suur osa õpingutest kulus asanate ehk  joogapooside  õppimisele ja harjutamisele ning tunni ülesehitusele. 

Nähes koolituspakkumist otsustasin ma out of blue ennast sinna kirja panna, lihtsalt nii otsustasin hetkeemotsiooni ajendil ja ma tean, et see on üks parimaid otsuseid mu elus. Kuigi  päris mitmeid kordi see nii ei tundunud. Mäletan, et esimesel koolituspäeval jäin ma pisut hiljaks ja stuudio uks oli juba lukus.  Mõtlesin, et see on  saatus-  ju  ei pidanudki  nii minema, aga siis äkki ilmus Kerli uksele ning avas ukse joogamaailma.  

Lugedes  esmamuljeid kursusepäevikust,  olin ma  esimestel päevadel  eufoorias ja põnevil,  aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et ma olen ikka tohutu äpu joogaasjades. Uskuge mind, kui võimekad inimesed seal koos olid. Kui mitmeid kordi küsisin  ma endalt, mis mina siin teen?   Paar inimest olid juba kogenud treenerid, mõni läbinud maailma kõik joogakursused,  lisaks korralikud harjutajad ja mõni muidu  sünnist saati painduv ja andekas. Ja siis mina-  mitte täiuslikus vormis äpuke seal koos nendega.  Tagant järgi mõeldes oli see  üks pidev enesesisendus ja eneseületamine. Joogas  öeldakse tihti, et jäta oma ego ukse taha ja astu ise sisse. Ma arvan, et pidin seda  vähemalt miljon korda endale ütlema, sest mina ei ole  maailma andekaim või vähemalt mulle ei ole midagi eriti kaasa antud, aga ma olen töökas ja ambitsioonikas ning mul on tugev tahtejõud.  Seega on minu tulemuste taga ainult "hard work"  ja mitte midagi muud. Mitmeid kordi selle kursuse vältel mõtlesin, et annan alla, et ma ei ole füüsiliselt nii võimekas, et treeneriks saada, aga ma pole lihtsalt selline inimene, kes alustatut lõpuni ei vii- see on minu kohustunne ja eesmärgikindlus, mis mind tavaliselt sihini saadab. Igal juhul  ühel hetkel saigi kursus edukalt läbitud ja minust sai sertifitseeritud joogajuhendaja.  Peale kursust haarasin ma kohe härjal sarvist ning asusin Tabasalus tunde andma. Oi ma oli  ärevil, et kuidas kõik välja tuleb ja kuidas inimestele meeldib.  Aga nii kui ma alustasin, siis ma tundsin end olevat õiges rollis. Mitmete toredate inimeste kaasaabil ja vahel isegi juhuste kokkulangemisel,  oli mul terve nädal joogatundidega sisustatud

Ma olen aru saanud, et joogatreeneri puhul on peale füüsilise võimekuse (mitte, et see oluline ei oleks!) olulised ka paljud muud asjad. Näiteks  selline väike asi nagu treeneri hääl. Ma olen rääkinud mitmete inimestega, kes ei käi teatud treenerite juures, sest tema hääl ei ole sobiv  nende jaoks. Samuti  tundub mulle, et vähem oluline  ei ole ka see, kas treener suudab  luua keskkonna, kus kõigil on hea olla, kus keegi ei pea häbenema, et ta ei paindu piisavalt, ei  ole piisavalt tugev või ei oska õigesti hingata või võtab joogapoose imelikult. Ku inimene suudab ennast vabaks lasta ja  teha täpselt nii nagu tema kehale sellel päeval sobib, siis tuleb ka kõik muu järgi. Ja ühel päeval sa paindudki rohkem või oled nii tugev, et seisad õhus:) Ma olen sügavalt veendunud, et jooga on sobiv kõigi jaoks, olenemata vormist või  vormitusest!

Ma tean, et ma pean  ise palju tööd tegema, et olla vähemalt sama painduv ja tugev, kui minu kaasõppijad ja õpetajad,  aga ma olen ääretult tänulik, et ma kursusele läksin ja  juhendajaks õppisin. Need on minu lemmikpäevad, kui mul on joogatunnid koos vahvate joogatajatega ükskõik, kus ma parasjagu ei juhendaks.  Mul on alati  tunni lõppedes tunne, et jalgade all on pilved ja ma hõljun õnnelikuna tunnist koju!  See  on kujuteldamatu kui palju positiivset emotsiooni on võimalik ühe tunniga tagasi saada. Kui päristöö, mis on minu puhul samuti töö inimestega,  pigistab sind tühjaks kui sidrun, siis pärast joogatundi olen taas särav kui mahlane apelsin! Ja kui keegi  õrnas eas tütarlaps sulle  peale tundi ütleb, et need on ka tema lemmikpäevad, kui meil joogatunnid on ja oleks neid päevi ainult rohkem, siis ma mõtlen, et  ma olen maailma kõige õnnelikum inimene ja   ka kõige hallim päev muutub päikseliseks. 

Kõikide oma kursusekaaslaste ja joogainimeste rõõmuks üks imeline šokolaadikook.

Imeline šokolaadikook

200g tumedat vähemalt 70% kakaosisaldusega šokolaadi

6 muna (ökomunad oleks kindel valik)

25g kookosrasva

tumedat suhkrut/palmisuhkrut/või muud magustajat

Tükelda šokolaad ja sulata koos kookosrasvaga madalal kuumusel vedelaks. Samas ajal eralda munakollased valgetest ja vahusta eraldi koos suhkruga tugevaks vahuks. Sega munakollased sulanud šokolaadiga. Lisa segule  pool munavalgevahust ja sega. Lisa seejärel ülejäänud pool munavalge vahust ja  foldi (ehk hästi õrnalt tõsta lusikaga alt poolt ülespoole) segu. Seejärel 2/3 segust küpsetuspaberiga voodertatud vormi ning küpseta 150kraadides ahjus 45 minutit. Ülejäänud segu pane külmkappi. Kui kook valmis, siis pane ta veidi jahtuma. Võta segu külmakpist välja ning määri koogile. Peale võid riputada näiteks kreekapähkleid  ja hapukaid külmutatud marju. Kuid miks mitte serveerida ka kookospiimajäätisega:)

Ole oma elus kohal. Ehk kuidas ma joogaga tegelema hakkasin.

Oma esimeses postituses lubasin rääkida  joogast  ehk kuidas ma jooga juurde jõudsin või kuidas jooga minu juurde jõudis.

Ma olen oma elus proovinud igasugu erinevaid sportimisviise.  Kavas on olnud  rutiinsed ja mitmekülgsed treeningud, lühikesed ja pikad treeningud, tantsulised ja lihastööle suunatud treeningud. You name it!  Ma proovisin ka joogat, erinevates versioonides, erinevates kohtades ja  erinevate õpetajate juures. Aga ma ei saanud sellest treeningust aru-  venitad ja lamad ning ootad, millal see kõik läbi saab.

Umbes  kaks aastat tagasi oli  minu elus väga raske aeg, kus  ma lihtsalt olin sunnitud elama hetkes ja üks päev korraga, sest muul viisil  ei olnud võimalik.  Ühel ilusal päeval sai see aeg läbi ja kõik oli imeilus- oli suvi, päike ja valgus ning ma olin maailma kõige õnnelikum, tõsiselt kõige õnnelikum  inimene maailmas! Aga siis sai  suvi läbi ja tuli sügis, pime ja külm ning äkitselt  olin ma õnnetu, lihtsalt niisama- mul tõesti ei olnud mitte millegi üle õnnetu olla. Mul oli kõik olemas, aga minu sees ja ümber oli tunne, et mu elus pole enam  mitte midagi, mis mind õnnelikuks teeb ja mitte midagi pole ees ootamas ka. Lihtsalt  selline tühi  ja pime tunne  ning see   sama õnnetu tunne ei läinud üle, vaid iga päevaga  tunne aina süvenes minu sees ja ümber. Hommikuti võitlesin endaga, sest ei suutnud üles tõusta, vaid soovisin voodisse nädalateks jääda. Kes mind tunneb, see kindlasti ei usu, et midagi sellist oleks võinud minuga üldse toimuda.  Kuni ühel päeval, ilma igasuguse põhjuseta, jõudsin ma sellisesse kohta nagu Infrajooga www.infrajooga.ee. Üks tuttav lihtsalt rääkis soojast, mõnusast ja hubasest kohast, kus keegi ei ümisenud imelikke mantraid ega teinud imelikke harjutusi ega muud kahtlast, mis tavapärasest erineb. Selles mõnusas stuudios,  ma sain teada, et jooga paneb su keha proovile,  võib olla väga liikuv ja füüsilist pingutust nõudev kehaline treening, kus sa higistad nii, nagu oleksid  saunas viibinud. Tunni lõppedes ma ei oodanud enam, et millal see läbi saab, vaid iga kord  oleks tahtnud sellesse tundesse,  keha ja meele vaikusesse, jääda kauemaks. Kui ma stuudiost välja astusin, oli mu keha nii kerge.  Kogu selle kehalise kergusega, läks  ka  mu meel  kergeks.  Ma ei tea, kas sellel päeval oli tegelikult päike väljas, aga mulle küll tundus nii.  Tõnäoliselt  ka linnud laulsid  ja vikerkaar oli taevas.  Ma hõljusin mööda tänavaid kergel sammul ja iga  vastutulev inimene naeratas mulle. Ma tundsin end  ise ka nii särava ja õnnelikuna.  Lihtsalt niisama, mitte mingi erilise põhjuseta.

Ma õppisin joogas, et  füüsiline pingutus aitab puhastada peale keha ka meele,  aitab lisaks kehale ka emotsionaalseid pingeid tasakaalustada. Ma mõistsin, et minu jaoks on oluline füüsiliselt  keha ära väsitada, et  meel oleks vaikne. Ma tundsin, et minu  keha ja meele jaoks jooga toimib.

Ma õppisin taaskord  oma elus kohal olema  ehk  märkama kõike seda,  mis on elus ilus ja  olema tänulik selle üle, mis mu elus on olemas ja toimumas, sest  mida tänulikum sa oled, seda rohkem tuleb sinu ellu seda, mille üle tänulik olla!  Isegi, kui ma vahel kipun  seda unustama, siis  jooga aitab mul seda endale meelde tuletada.

 Selles ülimas õnnelikkuses, mis mind eelmise aasta sügisel tabas,  silmasin joogatreenerite koolituse pakkumist ja sellel samal hetkel otsustasin end  kursusele kirja panna, kusjuures  ilma igasuguse aastatepikkuse kogemuseta ja eriliste füüsiliste võimeteta.  Lihtsalt hetkeajendil nii otsustasin ning see on kindlasti mu elu üks parimaid otsuseid.  Aga sellest järgmisel korral! Stay tuned!

Sellesse imelisse  värvilisse sügisesse üks särtsakas  kõrvitsasupp:

Soojendav kõrvitsasupp

pool kõrvitsat
1 purk kookospiima
1 sibul
1 küüslauk
1 puljongikuubik
tšillikaun
ingver
laim




Lõika kõrvits tükkideks. Prae sibul ja küüslauk, lisa potti vett, puljongikuubik ja kõrvitsakuubikud. Keeda kuniks kõrvits on pehme, lisa kookospiim, riivi sisse ingverit, lisa tšillipipar, maitsesta laimiga.  Kõrvitsaseemned võid ka ahjus röstida soola ja õliga ja pärast serveerida supiga või lihtsalt niisama snäkkida neid õhtul raamatu kõrvale:)

Tee seda, mida sa armastad ja sa ei pea enam mitte ühtegi päeva tööl käima!

Kohtasin hiljuti  töökaaslasi oma eelmisest töökohast, kus ma töötasin  pea üheksa aastat. Nad uurisid murelikult, kas oli raske uut töökohta leida. Ei olnud, ma isegi ei pidanud seda otsima. Järgmisel päeval peale oma viimast tööpäeva,  sain ma uue tööpakkumise ja siis veel ühe ja siis veel ühe ja veel ühe,   kuni ma pidin isegi valima, kuhu ma kõige paremini sobiksin. Kõik need pakkumised tulid ise minu juurde, sest alati ei ole vaja  kindlat plaani, vahel on vaja lihtsalt hingata, usaldada, lasta kõigel minna ja vaadata, mis edasi juhtub (sellest räägin veel mõni teine kord:)

Inimesed kardavad muutusi, sest  ebakindlus tundmatu ees tekitab hirmu ja siis ollakse rahulolematud ning vahel elatakse end tööandja, kolleegide, pere või kogu maailma peale välja, sest keegi peab ju vastutust kandma selle eest, et mina isiklikult rahul ei ole ?!? Lisaks on paljudel inimestel tohutu hirm, mis teised  arvavad minust, kui ma jätan oma tähtsa töökoha või võtan ette mõne muu pöördelise muutuse oma elus. Ka minul endal  oli hirm, aga  mitte selle ees, mis edasi saab, vaid kas ma ikka teen õige valiku. Otsustada ongi raske, sest pärast pead ju vastutama ka. Ausalt, ma olin mõelnud lahkuda selle aja jooksul mitmeid kordi. Ühel korral  isegi olid mu asjad kokku pakitud, aga ikka tuli midagi vahele või asjaolud muutusid.  Aga  lõpuks julgus riskida ja muuta oma elu peab olema suurem, kui hirm jääda paigale.

Ma olen veendunud, et edu  tagab pühendumus ja kirg selle vastu, mis sa ette võtad. Ma pean end väga pühendunud töötajaks- ma olen  tõepoolest hard worker  ja ma väga naudin  tööd inimestega, erinevate rahvuste ja kultuuridega või nagu mu üks sõber seitsme maa ja mere tagant ütles   imeilusasti: " Your positive attitude of people and life  has a very infectious effect on people around you"  ja ma tõesti armastan oma tööd. See on minu passion! Aga ma ei kujutanud ette kogu oma elu ühes organisatsioonis, see tundus mulle hirmus, isegi kui ma oleks iga kolme aasta tagant võinud oma ametikohta vahetada. Nähes oma meeskonna kirglike noori arutamas maailmapoliitika üle mõistsin, et see pole nii väga  minu kirg- see ei sütitanud mind samal määral.  Ja ma ei tahtnud kuidagi olla üks neist, kes poriseb  rahulolematult oma kabinetis, kirub süsteemi ja süüdistab kõiki teisi  oma ebaõnnestumistes. Ühel hetkel ma otsustasin (jah, ma ise otsustasin), et 9 aastat on piisav ja ma ei leia enam enda jaoks vabandusi, miks ma peaks   jätkama samas kohas järgmised üheksa aastat . Ja päriselt,  ma olen  iga päev tänulik selle 9 aasta eest, sest ma usun, et igaüks võiks saada sellise suurepärase võimaluse oma elus. Töötada  koos nii intelligentsete ja suurepäraste  inimestega, näha maailma, teha tutvust erinevate kultuuride ja rahvustega. Ma olen nii tänulik, et mind usaldati tegema nii suuri asju- anti mulle otsustus- ja tegevusvabadust ning minu juhid tunnustasid mind  hästi.  See kõik on mulle andnud inimesena ja töötajana nii palju juurde, et ma ei pea muretsema, sest ma saan igal pool hakkama ja ma olen nii palju  õppinud. Nii palju, et ma peangi iga päev teile seal oma tänulikkust saatma:) Olen tõesti väga tänulik.

Ära küsi, mida maailm vajab. Küsi, mis paneb sind elama ja mine tee seda. Sest mida maailm vajab, on inimesed, kes on hakanud elama!


Selle tänulikkuse tähistamiseks üks väike härmas tordike Teile:


Mustika härmatis


200g mandleid
kookosrasva
 200 g datleid

1 pakk kookoskoort
 3 banaani
mustikaid

Põhjaks purusta köögikombainis mandlid ja datlid (võid leotada eelnevalt) ja lisa kookosrasva. Mass peaks jääma selline voolitav:) Suru koogivormi põhjaks. Purusta banaanid ja lisa kookoskoor ning natuke mustikaid. Vala põhjale. Purusta veel mustikaid, kui soovid ka pisut magustajat. Tee kook pealt siiruviiruliseks mustikapüreega. Pane kook paariks tunniks sügavkülma. Naudi ja ole tänulik selle kõoige üle, mis elu sulle pakub:)

Meile on õpetatud, et kui saavutad midagi, oled tähtis. Aga tähtis on olla hoopis õnnelik ja teha seda, mida ise soovid. See ongi kõige tähtsam saavutus.

See  mõte jõudis  minuni eile õhtul, kui ma Mai- Agate Väljataga raamatu suvalisest kohast lahti tegin, olles paar tundi juba vaikuses diivanil istunud ja  tühjusesse vahtinud, tundes end nagu  tühjaks pigistatud sidrun. Ei taha kedagi näha, ega midagi kuulda. Jah, on alles septembri kolmas  nädal ja eelmises postituses kirjeldatud punane ruum on mind alla neelanud:  hommikul kella kaheksast õhtu kella kaheksani ja nädalavahetusel tuleb ta minuga kaasa koos sülearvutiga ja nii juba mitmendat nädalat järjest.  Inimene ikka ei õpi oma vigadest kuni  lõpuks keha ise töötab töötamisele vastu ja ütleb sulle väikese külmetusega, et võta aeg iseenda jaoks! Ükskõik, mis see iseenda aeg sinu jaoks tähendab või  sinu enda jaoks toimib. Mitte keegi ei kahtse oma elu viimasel päeval, et oleks ma ainult rohkem töötanud!

Sest parim päev sinu elus on see päev, kui sa otsustad, et sinu elu on sinu enda kätes. Ei ühtegi süüdistust ega vabandust enam. See on sinu elu  ja  sina ise oled vastutav  oma elu kvaliteedi eest. Ja see ongi see päev, millal sinu elu päriselt algab ja isegi kui  päriselu algab uuesti igal esmaspäeval!

Kuna ka meie pere on tabanud suvikõrvitsa invasioon, siis  minu  suvikõrvitsa supiretsept on siin. Magustoiduks ja selle imelise  suve meenutuseks avokaado- šokolaadi jäätis pisikese  astelpajuga.

Armastusega suvikõrvitsasupp

1 sibul
soola, pipart
tüümian
puljongikuubik
suvikõrvits
kookospiim

Prae sibul koos tüümianiga. Samal ajal  koori suvikõrvits, tükelda ja lisa sibulale. Riputa peale veidi soola ja pipart  ning lisa vett  ja puljongikuubik. Keeda suvikõrvits pehmeks, lisa kookospiim ja püreesta supp. Võid ka veidi balsamicot lisada kaunistuseks.

Avokaado-šokolaadijäätis

Avokaado
kakao
magustajat
kookospiima


Püreesta avokaado, lisa kakao, mett/agaavisiirupit ja veidi kookospiima. Püreesta korralikult. Pane sügavkülma tahenema. Serveeri pisikese astelpajumarjaga.

Kõik teavad, et kollane, oranž ja punane tekitavad mõtteid õnnest (Delacroix).

Sellel nädalal olen ma jätkanud peedisöömingut. Kuna ma tegin peedisuppi, siis keetsin valmis tohutus koguses peeti (sest peet keeb ju kaua!), mis tuli ära realiseerida ja meie peres ei ole kombeks toitu ära visata. Ja siis tulid müügile murelid ja arbuus ning  maasikad hakkavad ka maitset külge võtma.  Don`t you just love this time of the year!

Peale toidu, astusin ma esmaspäeval oma uude kabinetti ja voila- punane sein, erepunane põrand ja punased toolid, wc on ka punane ja nõupidamiste ruumid samuti. Tõenäoliselt sellepärast, et punases ruumis kaotab inimene ajataju ja ei saagi aru, et ta veel öösel tööl on:). Seepärast kasutatakse punast tihti  ka kasiinode ja baaride interjööris. Punasel värvil on ka kõrge energeetika, selles peitub elujõud ja energia. Universum arvas, et mind tuleb arvatavasti punasega  nii seest kui väljast katta, elujõu ja energiaga täita, et ma kaotaks töötades ajataju:) Ja see juhtuski- esimesel  nädalal olen teinud ületunde, sest kell käib ka punases ruumis kiiremini. 

Peedisotto

See on üks huvitav retsept, kuna maitseb nagu risotto!



lillkapsast
peeti
küüslauku
sibulat
soovi korral parmesani
soovi korral veini
puljongikuubik
kreeka pähklid
rohelist



Prae punane sibul ja küüslauk pannil õliga. Riivi lillkapsas hästi peeneks (või pane köögikombaini) ja lisa pannile. Kalla üle puljongiga (et kapsas oleks kaetud). Lisa  soovi korral veini ja lase podiseda, kuni lillkapsas  on pehme.  Lisa vett, kui vaja. Riivi keedetud peet toidu hulka. Lisa soovi korral parmesani, kreeka pähkleid ja veidi värsket. Väga hõrk!

Peedikotletid

peet
muna
sibul
küüslauk

Riivi peet ja tükelda sibul ning küüslauk. Lisa muna või kaks muna ja sega kokku. Segub jääb selline kleepuv. Prae pannil ja serveeri rohelisega. Nämma. 

On võimalik ka lisada teisi köögivilju või seeni, kui hing vaheldust ihkab.